Streigiõiguse seminari kokkuvõte

3. mail 2004 korraldas Eesti Tööandjate Keskliit koostöös Mecklenburg-Vorpommerni Liidumaa Majandushariduskeskusega seminari teemal "Streigiõigus".

Seminaril esinesid ettekandega Eesti Tööandjate Keskliidu jurist Renno Mägi ja advokaat Helmut Fitzke, kes Saksamaa Metalli- ja Elektrotehnikatööstuse Liidu tegevdirektorina nõustab kohalikke ettevõtteid töötülide lahendamisel.

Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Streik on vaieldamatult äärmuslik abinõu, mis võib kaasa tuua suurt varalist kahju. Seepärast on oluline, et streigi korraldamise reeglid oleksid selged ja üheselt mõistetavad.

Renno Mägi andis oma ettekandes ülevaate, millised siseriiklikud ja rahvusvahelised õigusaktid streigiõiguse kehtestavad ja mille alusel streigi korraldamine toimub. Eeltoodu pinnalt tõdeti, et rahvusvahelised õigusaktid sätestavad üksnes õiguse streigile ja konkreetne regulatsioon tuleneb siseriiklikust õigusest. Samas nenditi, et streigiõigus ei saa olla absoluutne. Riigiti on töötajate koosseis, kel streikimine osaliselt või täielikult keelatud väga erinev. Eestis kehtiv kollektiivsete töötülide seadus lähtub streigi piiramisel institutsionaalsest printsiibist, st on sätestatud asutuses, mille töötajatel on streikimine keelatud. Tänaseks on aga tõdetud selle lähenemise ekslikkust ja Sotsiaalministeeriumi poolt välja töötatud uus kollektiivsete töötülide lahendamise seaduse kontseptsioon lähtub juba funktsionaalsest printsiibist, st püütakse määratleda konkreetsed ametikohad, kus streikimine on keelatud..

Streigiõiguse piiramisel konkureerivad mitu huvi: ühelt poolt töötajate huvi saada läbi streigi oma nõudmiste rahuldamist, teiselt poolt tööandja huvi, hoida ära streigist tulenevat kahju. Kolmandaks aga riigi huvi säilitada elanike ja majanduse vajaduste rahuldamine, mida streik võib piirata.    

Ühe probleemina kehtivas õiguses märkis R. Mägi huvide ja õiguste konflikti eristamise puudumist. Kui huvide konflikti puhul (kollektiivlepingu sõlmimisel, uute töötingimuste kehtestamisel) on lepitaja roll igati asjakohane, siis õiguste konflikti puhul (erimeelsus kollektiivlepingu kohaldamisel, tõlgendamisel) saab õigust mõista üksnes kohus.

Teise probleemina toodi esile toetusstreigi korraldamine. Tööandjad on seisukohal, et toetusstreigi regulatsioon on ebavajalik ja selle olemus on vastuolus kollektiivse töötüli põhimõtetega. Kuna kollektiivne töötüli on nii ettevõtte kui ka liidu tasandil kahe osapoole vaheline vaidlus, siis ei ole õigustatud kolmanda osapoole (töötülisse mittepuutuva ettevõtte töötajad või töötajate liidu liikmed) streikimine, sest sellega tekitatakse otsest kahju töötülis mitteolevale tööandjale või tööandjate liidu liikmeskonnale.

Kolmanda probleemina nenditi, et Vabariigi Valitsus ei ole käesoleva ajani kehtestanud elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu, kus streigi toimumisel tuleb säilitada miinimumteenuse osutamine. Hädavajalik teenindus- või tootmismaht tuleks tagada eelkõige alljärgnevates sektorites:
 
- meditsiinisektor;
- energiateenused;
- veevarustusteenused;
- telefoniteenus;
- õhuliikluse juhtimine ja kontroll;
- ühistransport.

Eeltoodust tulenevalt on Eesti Tööandjate Keskliit vastava nimekirja ka koostanud ja esitanud selle Sotsiaalministeeriumile, kes pole oma arvamust veel avaldanud. 

Seminari teisel poolel andis Saksamaa Metalli- ja Elektrotehnikatööstuse Liidu tegevdirektor Helmut Fitzke põhjaliku ülevaate streigiõigusest Saksamaal, streikide läbiviimise korraldusest ja tööandjate soovituslikust käitumisest.

H. Fitzke märkis, et erinevalt Eestist puudub Saksamaal streigiõigust reguleeriv seadus. Põhiseaduses sätestab üksnes ühinemisvabaduse ja õiguse streikimiseks. Konkreetne regulatsioon tuleb aga kollektiivlepingutest ja kohtulahenditest - kohtu loodud õigusest. Samuti ei ole Saksamaal lubatud toetusstreigid, mille kaotamist pooldab ka Eesti Tööandjate Keskliit. 

Rääkides Saksa streigiõigusest möönis härra Fitzke, et streigile peab eelnema põhjalik ja konstruktiivne lepitusprotseduur. Erinevalt Eestist ei ole Saksamaal riigi poolt määratud lepitajaid. Saksamaal valitakse lepitajaks igal konkreetsel juhul isik, kes on neutraalne ja kõrge reputatsiooniga, näiteks kohtueesistuja või poliitik. Streiki võib Saksamaal välja kuulutada vaid ametiühing (mitte tavaline töötajate esindaja) üksnes majanduslikel põhjustel (nt palgatõus) mitte poliitilistel põhjustel.

Härra Fitzke rõhutas, et streigi mahasurumisel on õiguslikust poolest tähtsam psühholoogiline ehk see, kuidas tööandja käitub ja kommunikeerub. Kindlasti oleks vajalik, et tööandja poolt suhtleks streikijate esindajatega tippjuhtkond, kelle suhtes on töötajatel kõrgem respekt. Kommunikatsioonis nägi härra Fitzke suurt osatähtsust majandusharuliitudel, kes peaksid avalikust ja meediat informeerima streigiga kaasnevatest negatiivsetest aspektidest. Kui seda teeb ettevõtte, ei võetaks seda neutraalsena. Tihti on aga probleemiks hoopis töötajate vähene informeeritus ja väärarusaam olukorrast ettevõttes. Seega on kommunikatsioonil erakordselt suur tähtsus.

Seminaril osalejad pidasid seminari igati õnnestunuks just selle praktilise suunitluse tõttu. Saadi nii uusi teadmisi kui ka kinnitust senistele arvamustele ja kogemustele. Osalejad rõhutasid vajadust ka edaspidiste sarnaste praktilise suunitlusega seminaride järele.  

Lisainfo: Renno Mägi, tel 6999305, renno@ettk.ee