Kas tööandja osa tervisekulutustes tuleb tõsta?

Potsimees 31.08.2005

Jaak Aabi arvates on tööandjate vastutuse tõstmine lühiajalise töövõimetushüvitise kuludes suurepärane võimalus tervishoiu rahastamiseks.
Tarmo Kriisi arvates ei ole tööandja tervisekulude suurendamine mõistlik idee ning peaks rändama ajaloo prügikasti. Tervishoiu rahastamiseks on vaja paremaid mõtteid.

Jaak Aab, sotsiaalminister (Keskerakond):

Sel ja järgmisel aastal lubab sotsiaalmaksu oodatust parem laekumine katta haigekassa eelarvesse prognoositud miinuse ja parandada arstiabi kättesaadavust.

Kuid paari aasta pärast nõuab tervishoid ikkagi lisaraha. Pelgalt sisemisest ümberpaigutamist enam ei aita. See tuleb järjest kallinevatest raviteenustest ja ka teenuste mahu suurenemisest.

Üks võimalus, kuidas tervishoidu lisaraha tuua, on see, kui lühiajalise töövõimetushüvitise kulud kataks tulevikus tööandja. Seda praktikat kasutab enamik Euroopa riike.

Tööandja huvi

Tööandja maksaks sellisel juhul töötajale teise kuni kaheksanda haiguspäeva eest 80 protsenti palgast. Haigekassale annaks see 209 miljonit lisakrooni, mida saab suunata raviteenustesse.

Oleme omalt poolt valmis tööandjatega läbi rääkima koondamishüvitiste, tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse ja töötuskindlustuse teemadel, et tasakaalustada tööandjate kohustusi. Samuti võib kaaluda ka sotsiaalmaksu alandamist ühe protsendi võrra.

Pannes Eesti tööandjale kohustuse katta osa haiguskuludest, tekib tal motivatsioon parandada töökeskkonda ja soodustada oma töötajate tervist, mis on otseselt seotud inimeste haigestumisega lühiajalistesse haigustesse.

Kartus, nagu hakkaksid tööandjad siis eelistama tervemaid töötajaid, pole eriti põhjendatud, sest krooniliste haiguste, sünnitushüvitiste ning lapsehoolduspuhkuste puhul maksab nende eest jätkuvalt haigekassa.

Kuid näiteks grippi, viirushaigustesse haigestumist ei ole inimese tööle võtmisel võimalik prognoosida ja selle alusel ei saa ühte inimest teisele eelistada.

Arvan, et tööandjad on kauboi-kapitalismi ajastu lastehaigustest üle saanud ja hindavad oma töötajaid.

Tööandjad on rääkinud patsiendi omavastutuse tõstmisest haigushüvitiste puhul. Lihtsamalt öeldes tähendab nende ettepanek esimese kolme-nelja haiguspäeva puhul patsiendi igasugustest hüvitistest ilmajätmist.

Eestis on patsiendi omaosalus tervishoiukulude katmisel niigi üks suuremaid Euroopa Liidus – 24 protsenti. Veidi suurem on see vaid Lätis ja Leedus. Patsienti haigushüvitisest ilma jätta ei saa, sest paljudele perekondadele tekitaks see kodusesse eelarvesse olulise puudujäägi.

Eriti kaitsetud on sellises olukorras madala sissetulekuga lastega pered.

Pigem tuleks tulevikus suunata lisaraha teatud liiki arstiabi soodustamiseks. Näiteks on palju probleeme hambaravi kättesaadavusega, kuid hammaste seisukorrast sõltub paljuski inimese kogu tervis.

Eesti on selles suhtes kogu Euroopas erandlik, et ainult siin ei toetata tööealise elanikkonna hambaravi praegu üldse.

Lisaraha allikad

Tulevaks aastaks on tõstetud sotsiaalmaksu tasumise minimaalset kuumäära 700 kroonilt 1400-le. Edaspidi tahame selle ühtlustada alampalgaga.

Kokku toob see kolme-nelja aasta pärast haigekassasse juurde 800-900 miljonit ja pensionikassasse 1,2–1,3 miljardit krooni.

Kapitalikulude katmine riigieelarve vahenditest on euroopalik tava, mida järgib ka suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest.

Sotsiaalministeerium taotleb haiglate jooksva amortisatsiooni kapitalikulude katmiseks riigieelarvest juba järgmisel aastal 120 miljonit krooni.

See ettepanek haakub ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) uuringutest tulevate soovitustega, et süsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb suurendada haiglate tulubaasi.

Tarmo Kriis, Tööandjate Keskliidu juhataja:

Eelmisel nädalal üllatas sotsiaalminister plaaniga veeretada haigusraha maksmine esimesel haigusnädalal tööandja õlgadele. Nüüd asus selle taha ka Reformierakond.

Ettepanekut on proovitud ka eelmiste ministrite valitsemisajal. Minister Aabi plaan on puhas populism, millel on töösuhetele selge negatiivne mõju.

2000. aastal küsis toonane sotsiaalminister Nestor nii tööandjatelt kui ametiühingutelt, millised on nende eelistused sotsiaalkindlustuse ülesehitamisel. Kas teeme riikliku ja solidaarse, proovime erastada või teeme mingi segasüsteemi.

Otsustati, et vaesel ajal võiks jääda riikliku ja solidaarse süsteemi juurde, kuna selle kulud on ühiskonna jaoks kõige madalamad ja teenus kõigile kättesaadav ning nii selle eest maksvate tööandjate kui teenuse tarbijate riskid maandatud.

Sotsiaalminister ütleb, et lähtus oma avalduses Euroopas «levinud praktikast». Rumal on poliitik, kes oma valikute õigustamiseks ei suuda leida midagi totrat Euroopa Liidust.

Ettevõtjate ülesanded

Minister põhjendab ettepanekut vajadusega suurendada ettevõtjate kontrolli põhjendamatute haigushüvitiste väljamaksmisel. Aga kas see on ikka ettevõtete ülesanne, kes niigi maksab kõrget sotsiaalmaksu?

Kas riik võtaks kanda näiteks Eesti ettevõtete ekspordi- ja turunduskulud Euroopas? Ilmselt mitte! Küllap ilmuksid just siis areenile Reformierakonna poliitikud, kes jutlustaksid efektiivsusest, kokkuhoiust ning sellest, et iga organisatsioon peab oma probleemidega ise toime tulema. Miks ei laiene selline vastutus haigekassale ega riigile?