Puhkust oodates, tööle mõeldes

Artikkel on avaldatud 10.06.2004 Postimehes

Autor: Marko Pomerants

Riigielu on korraldatud selliselt, et kõige tähtsamate valikute aeg langeb aega, mil enamik inimesi saab lasta end veidi lõdvaks ja nautida kaunist, kuid vahelduvat Eestimaa suve.

Vaen alljärgnevalt veidi põhjalikumalt neid otsusekohti, mis juba uuest aastast peaksid hakkama mõjutama paljude eestlaste elu. Vaatleksin viimastel nädalatel vägagi suurt vastukaja leidnud teemat: Eesti töösuhete ja tööturuteenuste kujundamine.

Tööpoliitika muutused

Seoses ideedega riigi tööturu teenuste kohendamiseks ja tööotsijate paremaks aitamiseks on ootused suured.

Väga tihti seostatakse tööhõivepoliitikat otseselt ettevõtluse arendamise ja vastavate toetustega. Olen selle väitega nõus, kuid osaliselt – kahtlemata on arenev ettevõtlus see jõud, mis loob töökohti. Samas saab ka sotsiaalminister olla Eesti majanduse arengule kaasa aitaja. Mõelgem, milline on see keskkond, kuhu töökohad luuakse? Eesti majanduskasvu võtmeks saab olemasoleva tööjõu kvaliteedi parendamine, eeskätt tööd otsivate inimeste taseme tõstmine.

Valitsuses heakskiidu saanud tööturumeetmete pakett peaks tööd otsivate inimeste probleemidele lahendusi pakkuma, tehes seda uute tööturuteenuste, nagu tööharjutused, toetatud töö, tööpraktika ning töötukassa ja riigi tööhõiveasutuste oluliselt tihedama lõimimise ja tugevdamise kaudu.

Väheoluline ei ole ka asjaolu, et lähema kolme aasta jooksul on juba kokku lepitud võimalus tuua Eesti sotsiaalpoliitikasse üle 300 miljoni krooni Euroopa Liidu vahendeid.

Ehk kui kokku võtta inimese enda aktiivsusest lähtuv tööturu toetuste süsteem ja Euroopa Sotsiaalfondi vahendite arvel oluliselt paisuvad koolitusvõimalused ja süsteemi parem juhtimine, peaksid järgmised aastad tooma tööturupoliitikas läbimurde, mida on väga ammu oodatud, kuid veelgi enam vajatud!

Siinkohal tuleb nentida, et Euroopa Liidu raha saabumine Eesti sotsiaalsfääri on kindel, tähtis on seda mõistlikult rakendama asuda. Samas, kui keegi teda Euroopast juurde tooks, oleksin sotsiaalministrina väga rahul.

Soovin siinkohal veel rõhutada oma peamist elutarkust: tööga on alati parem kui tööta, seega on ainuvõimalik liikumine toetustelt tööle. Samas ei ole seda võimalik teha ilma tugeva ja hästi toimiva riigipoolse toeta. Just sellise inimese näo ja suunatusega süsteemi loomiseks hetkel tööd tegema ka peame.

Igavesed tasakaaluotsingud

Viimastel nädalatel on tööpoliitika peamised sündmused keerelnud siiski ümber töölepingu seaduse menetlemise Riigikogus. Tänaseks on selge, et paljuoodatud eelnõuga «mitte kiirustamine» on tõeks saanud ja käesoleval kevadsessioonil seda seadust mingil juhul vastu ei võeta. Seega ongi õige hetk analüüsida kõiki sündmusi, mis nii värskelt meeles.

Ütlen esmalt välja oma kindla seisukoha: leian, et see töölepingu seaduse eelnõu, mis on hetkel Riigikogu liikmete töölaudadel, on kokkuvõttes hea kvaliteediga korralik eelnõu.

Olen veendunud, et oma põhiolemuselt on eelnõu tööturu osapoolte jaoks tasakaalus. Seda viimast tõendab ehk ka asjaolu, et mõlemad pooled: nii tööandjad kui ettevõtjad on viimastel päevadel väljendanud oma selget rahuolematust eelnõu suhtes. Selge märk sellest, et seadus on jõudmas tasemele, mis võib olla optimaalne.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, miks on uut töölepingu seadust vaja. Nagu enamik protsesse ühiskonnas, nii ka töö tegemine on muutunud.

Väga stabiilsest töösuhtest, kus töötati konkreetses kabinetis või tsehhis, on liigutud mobiiltelefonide ja lugematute traadita teenuste maailma, kus töötegemise koht võib ilma mingi naljata olla Euroopa Liit. Riik ei saa arengut lihtsalt seirata, õigusruumi tuleb ka vastavalt kohandada. Selleks ongi töölepingu seaduse muutmine päevakorras.

Ma ei jaga mõnede tööandjate esindajate arvamust, et muutuv keskkond vajab täiesti reguleerimata töösuhteid ja lõputut vabadust omavahelisteks kokkulepeteks. Kindlasti peavad töötaja jaoks olema tema õigused ja kohustused selged ja üheselt arusaadavad.

Samuti on tööandjatel oma kohustused ja nende täitmatajätmine toob kaasa töötaja õigustatud pahameele ning võimaluse erinevate kompensatsioonide nõudmiseks.

Teisalt ei saa luua õhkkonda, kus mõlemad lepingu osapooled tegutsevad pideva leppetrahvi ja vastutusmenetluse ootuses. Töösuhe ei ole ju karistus, vaid võimalus mõlemale poolele.

Kokkuvõttes loodan, et juba suve lõpus, kui Riigikogu komisjonid asuvad taas tavapärasele tööle, jätkuvad arutelud töölepingu seaduse üle.

Ma ei kavatse ministrina seda eelnõu tagasi võtta, vaid loodan jätkuvalt, et vaidlustes sünnib lõplik tõde. Kinnitan nii töötajatele kui tööandjatele, et teie esindajate ettepanekud on võrdselt arutamist väärt ning minu poolt selgelt teadvustatud. On ju kõigi tööturu osapoolte eesmärk sama: kvaliteetne ja tulemuslik töökeskkond.