Tarmo Kriis: Puhkusi ei ähvarda lühenemine

Artikkel on avaldatud 31. mai 2004 Eesti Päevalehes

Autor: TARMO KRIIS

Elav vastukaja Eesti Päevalehes ilmunud artiklile “Puhkusi ähvardab lühenemine” näitab ilmekalt, et töö- ja puhkeaeg vajab Eestis paremat korrastatust.

Kahjuks jõutakse lehtedest haarata vaid pealkirju. Tegelikkuses puudub Eesti tööandjatel jõud ja võim ühepoolselt seadusi muuta ning avalikkusel on oluline mõista, et tegemist on kõigest ajakirjanduse poolt võimendatud ühe ideega, mis enne jõustumist vajab nii valitsuse kui ka riigikogu heakskiitu. Väljaöeldud mõtte eesmärk on juhtida tähelepanu tänase puhkusekorralduse süsteemi puudustele.

Tööandjate keskliidul puudub igasugune võimalus saata eelnõusid vastuvõtmiseks riigikogule. Seda ei võimalda õigusloome reeglid. Samuti ei ole tööandjate keskliidu eesmärk muuta seaduses sätestatud 28-päevast puhkuse perioodi pikkust, kuna seda keelab Euroopa Liidu tööaja direktiiv ning ka sotsiaalharta. Direktiivi kohaselt peab riik tagama töötajale õiguse neljale nädalale puhkusele aastas.

Idee eesmärk oli luua täiendavaid võimalusi selle õiguse otstarbekamaks kasutamiseks. Ettepaneku kohaselt võiks töötajale ja tööandjale anda võimalus 7-8 päeva ulatuses kokku leppida kasutamata puhkuse kompenseerimises ehk teisisõnu: saada puhkuse ajal töötamise eest kompensatsiooni ja lisatasu, nii nagu seda makstakse töötamisel riiklike pühade ajal, mitte veeretada kasutamata puhkuse jääki aastast aastasse edasi.

Puhkuse ajal ei tööta

Täna saavad töötajad kasutamata puhkuse eest hüvitist ainult töölepingu lõpetamisel. Tulemusena võib teoreetiliselt tekkida olukord, kus neli aastat ei puhata, siis jäetakse tööandjaga jumalaga ning võetakse nelja kuu kasutamata puhkuse kompensatsioon korraga välja.

Säärase olukorraga ei tohiks rahul olla ei tööandjad, töötajad ega ka riik. Tööandjad selle pärast, et see soosib ebaausat konkurentsi: ettevõte, mis töötab 12 kuud aastas, omab konkurentsieelist tööandja ees, kelle ettevõte töötab 11 kuud. Ametiühingud ja riik peaksid huvituma paremast regulatsioonist töötajate tervise kaitse aspektist ning võrdsete võimaluste tagamisel. Töötaja, kes ilma puhkuseta rabab, loodab karjääri tegemisel edumaale teiste töötajate ees.

Milline võiks olla lahendus, mis, arvestades rahvusvahelisi kohustusi, sobiks kõige paremini Eestile? Saksa puhkuseseaduse § 8 ütleb, et puhkuse ajal ei tohi töötaja tegeleda majandustegevusega, kui see on vastuolus puhkuse eesmärkidega. Selle kohustuse rikkumise tagajärjel võib tööandja nõuda, et töötaja lõpetaks vastava tegevuse. Tööandja võib kasutada ka karmimaid meetmeid: puhkusekohustuse rikkumisel võib tööandja nõuda leppetrahvi või töölepingu erakorraliselt üles öelda. Ka nii võib proovida, aga kardan, et siis võivad serverid netikommentaatorite sõimu peale kokku joosta.

Puhkusenõue aastale

Rõhutan, et see, milline tuleb lahendus Eestis, sõltub igal konkreetsel juhul konsultatsioonidest tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel. Kasutamata puhkuse asendamine kompensatsiooni ja lisatasuga on liberaalne ja pehme lahendus. Selle lahenduse vastu räägib võimalik vastuolu Euroopa Liidu töö- ja puhkeaja direktiiviga.
Teine võimalus on lühendada puhkusenõude aegumise aega neljalt aastalt ühele aastale. See peaks motiveerima töötajaid kasutama puhkust selleks ettenähtud ajal, mitte seda pidevalt edasi lükkama. Kolmas võimalus on tööandjate kohaldatavad sunnimeetmed. Töötaja, kes puhkuse ajal töötab teise tööandja juures või tegeleb puhkuse eesmärkidega vastuolus oleva majandustegevusega, peaks maksma tööandjale leppetrahvi ja hüvitama tekkinud kahjud. Puhkuse aega vabatahtlikult kuritarvitava töötaja suhtes võiks teoreetiliselt kohaldada ka riiklikku sundi. Mõelgem sellele! Seniks soovin aga kõigile ilusat suve.

Vaata ka:
Kokkuleppel võiks osa puhkust asendada lisatasu
Orjaaja tagasitulek või suurem vabadus töösuhetes?
Puhkuste lühendamise võimalusest